Miä vahtsõt

Üks 20. sajandi tänuväärsemaid piirkondi kultuuriantropoloogilisteks uuringuteks oli Uus-Guinea saar. Ikka ja jälle avastati seal uusi hõime, kelle olemasolust varem midagi ei teatud ning kes paiskasid sageli segi uurijate senised arusaamad põlisrahvaste ühiskondadest. Kultuuriantropoloogiliste leidude kõrval pakkus sealne uurimistöö ka palju huvitavat lingvistilist materjali, kuna enne, kui üht või teist hõimu uurima asuti, oli paratamatult tarvis jõuda vastastikuse kommunikatsioonini. Üks Uus-Guineas töötanud antropolooge oli ameeriklane Karl Heider, kes uuris 1960. ja 70. aastatel dani hõimu Balimi orus Indoneesia territooriumil. Dani keele kohta tegi ta paar-kolm peamist järeldust. Esiteks avastas ta, et dani keel on tohutult tegusõnakeskne. Samas piirkonnas töötanud keeleuurija Piet van der Stap on väitnud, et sellal kui nimisõnadel on dani keeles enamasti ainult üks vorm (enamasti puudub isegi ainsuse ja mitmuse erisus), võivad tegusõnad koos erinevate lõppude ja liidetega omada kokku kuni 1680 erinevat sõnakuju. Van der Stap on lausa arvanud, et dani keeles oleks võimalik suhelda ainult tegusõnade abil. Oluline on dani keele juures küsimus ka sellest, kas ja kuivõrd on keel seotud kultuuri ja eluviisiga. Heider toob näite, et dani keeles on ainult neli arvsõna: üks (magiat), kaks/paar (pete), kolm (henaken) ja palju (modok). Ometigi ei tekita see suhtluses mingit segadust, sest danide ühiskonnas puudub vajadus üldistada – isegi koduloomi pole kellelgi nii suurel hulgal, et neid poleks võimalik teineteisest eristada ja ükshaaval meeles hoida. Samuti panid antropoloogid tähele, et dani keeles puuduvad võrdlusastmed – seik, mis iseloomustab hästi konkurentsi puudumist nende maailmapildis. Võib kujutleda, milliseid raskusi pakuks keele selline eripära tõlkijale. Dani keelest ei ole küll minu teada kunagi midagi eesti keelde tõlgitud ja on õigupoolest kaheldav, et selline vajadus kunagi tekiks. Küll aga annab see keel põnevat teoreetilist mõtteainet keelte eripalgelisusest.

Keelemõtiskluse autor on Mathura

A&A Lingua kirjutas detsembri alguses alla tõlketeenuse osutamise lepingule Euroopa Liidu Kohtuga. Oleme teinud pikalt koostööd mitme ELi institutsiooniga, kuid Euroopa Kohtuga sõlmisime lepingu esmakordselt. Töörühma kuuluvad meie parimad jurist-lingvistid, kelle kvalifikatsioon juristina ja pikaajaline tõlkekogemus vastavad Euroopa Kohtu kõrgetele ootustele.

Luksemburgis paiknev Euroopa Liidu Kohus on Euroopa Liidu institutsioon, mille ülesanne on olnud alates selle loomisest 1952. aastal tagada, et aluslepingute tõlgendamisel ja kohaldamisel peetakse kinni seadusest.

1994. aastal avaldas Kanada keeleteadlane ja eksperimentaalpsühholoog Steven Pinker raamatu „Keeleinstinkt” („The Language Instinct”), mis põhjustas tollal teadlaste hulgas üksjagu poleemikat. Kõige üldistatumalt öeldes väitis see raamat, et keel ei ole mitte inimese oskus, vaid instinkt – teisisõnu, kui näiteks kirjutama või kuduma peab inimene õppima, siis keele kasutamine enese ja maailma mõtestamiseks on tema kaasasündinud võime. Teose kriitikud väitsid küll, et Pinkeri loogika on ekslik ja lähteandmed puudulikud, ent minu meelest tõstatas kõnealune teos küsimuse, millele polegi ühest ja ammendatavat vastust. See on küsimus sellest, kas laps õpib kõnelema seetõttu, et see on talle instinktiivselt omane, või pigem sellepärast, et ta omandab keeleoskuse, kui kuulab teisi kõnelemas. Küsimus on seda keerulisem, et ka vaikiv või kõne- ja kuulmisvõimetu laps ju ometi mõtleb midagi ja kasutab nende mõtete formuleerimiseks teatud (keelelist) struktuuri. (Küllap just sel põhjusel väitis Pinker muuhulgas, et inimese mõtete ulatus ei sõltu ilmtingimata sellest, kui hästi ta valdab grammatikat või kui suur on tema sõnavara – keel üksnes järgneb mõttele.) Praktilisest seisukohast on aga ehk huvitavamgi küsimus see, kas ja kuidas „keeleinstinkt” avaldub siis, kui inimene asub täiskasvanuna omandama mõnd võõrkeelt. Kui asetada inimene temale võõrasse keelekeskkonda, siis kas ja kui kiiresti (ja miks) hakkab ta seda keelt mõistma ja rääkima? Mulle tundub, et nagu kõikide instinktiivsete asjade puhul, nii on ka siin inimeste võimekus erinev – mõni inimene haarab keelt „instinktiivselt” palju enam kui teine. Ent just keelekeskkonnas elamine näib olevat efektiivseim viis uue keele omandamiseks. Instinktiivsust võib näha ka kirjanike ja tõlkijate puhul: mõni lihtsalt leiab paremaid lahendusi kui teine, kuigi nende keeletundmine kui selline võib olla võrdne. Mõtlen nüüd, et ehk on just need seigad kinnituseks, et Pinkeri teoorias on peidus mõnigi tõetera. Inimene on küllap palju keerukam mehhanism, kui tavaliselt arvatakse.

Keelemõtiskluse autor on Mathura

Oktoobri algusest hakkas A&A Lingual kehtima uus leping Euroopa Liidu Asutuste Tõlkekeskusega, mille raames tõlgime järgmisel neljal aastal erinevatele Euroopa Liidu asutustele tekste inglise keelest eesti keelde.

Euroopa Liit on üks suuremaid tõlketeenuse tellijaid maailmas. Neil on välja kujundatud väga täpsed kvaliteedinõuded ja hankesõela läbivad ainult kõige paremad teenusepakkujad. A&A Lingua teeb Euroopa Liidu Asutuste Tõlkekeskusega koostööd juba alates 2005. aastast.

Taime-, looma- ja linnunimed on midagi, millesse enamus inimesi suhtub küllap pragmaatiliselt: need on sõnad, mille abil loodust süstematiseerida ja hõlbustada suhtlust, kui räägime ühest või teisest liigist. Ometigi on neis nimedes hulgaliselt ruumi ka poeetikaks. Minu lemmikuks on nende hulgas randtiir, kes suviti maakera põhja-aladel poegib ning sügise tulles lõunapoolkera kaugematesse piirkondadesse uude suvesse lendab. Ladina keeles on selle linnu nimi Sterna paradiseae ehk paradiisitiir, mis võimaldab arvata, et see, kes kuulub paradiisi, otsib alati valgust ja suve. Liiginimede tõlkimistki võib võtta pragmaatiliselt: küsimus on vaid adekvaatse vaste leidmises. Ent kuigi tõlkijal siin mänguruum peaaegu et puudub, võimaldab ühe taime või looma üle kandmine ühest keelest teise sageli hoopis uusi tähendusseoseid.

Lugesin hiljuti üht intervjuud kariibi luuletaja Derek Walcottiga, kus ta sellest kõneles. Et Walcott kasvas üles St. Lucia saare prantsuskeelse kogukonna ingliskeelse vähemuse esindajana, puutus ta juba lapsepõlvest tihedalt kokku kahe keelega, ning lisaks veel murdekeelega. Seda erinevate keelte ja tonaalsuste tausta on tema loomingus sageli tunda. Loetud intervjuus (Edward Hirschile, 1977) toob autor põneva näite: „Siin võid vaadata taevasse ja näha lindu, kelle kohta öeldakse ciseau la mer, taevakäär. Taevakäär – see on peaaegu kalligraafiline metafoor.” Kümme aastat hiljem kasutab ta sedasama murdekeelset nime ka ühes oma luuletuses. On huvitav küsimus, kuidas seda tõlkida. Eesti keeles oleks selle linnu nimi „keiser-fregattlind”, ent see loob hoopis teisi mõttelisi seoseid kui lüüriline „ciseau la mer”. Teine näide nime tähendusväljade erinevusest eri keeltes on Walcotti 1976. aastal ilmunud raamatu pealkiri „Sea Grapes”. Sellal kui „sea grapes”, sõna-sõnalt “meriviinamarjad”, loob allusioone antiikkultuuriga, kus viinamarjad omasid vaat et sümboli tähtsust, on selle taime eestikeelne nimetus „merikobarikud”. See nimi on aga pigem kirjeldav kui poeetiline. Ent leidub ka vastupidiseid näiteid ning Walcotti loomingus on üks põnevamaid neist puu, mille ingliskeelne nimi on puu rohkele vaigususele viitav „gommier”, samas kui eesti keeles on ta kaunis ja empaatiline „pisarapuu”.

Keelemõtiskluse autor on Mathura