Miä vahtsõt

Muutub kinnitatud tõlgete tegemise kord

14.01.2015

Kui klient pöördub tõlkebüroo poole oma sünnitunnistuse, haridusdiplomi või mõne muu dokumendi kinnitatud tõlke saamiseks, siis seni on olnud büroo otsustada, kas ta soovib seda teha notariaalselt kinnitatud tõlke või vandetõlgi tõlkena. Juriidiliselt on need mõlemad olnud võrdsed. Kõige suurem erinevus on, et kui vandetõlk on kutseeksami läbinud professionaal, siis notariaalse tõlke puhul kinnitab notar tõestatud tõlkekogemusega professionaalse tõlkija allkirjaõigust.

Kuid 1. jaanuarist 2015 on kinnitatud tõlke protseduuris toimunud oluline muudatus. Eesti keelest võõrkeelde tõlkimisel saab edaspidi ametlikku tõlget teha ainult vandetõlk. Sellega jõustub esimene etapp, millega riik soovib kinnitatud tõlgete tegemise jätta ainult vandetõlkide pädevusse. 2020. aastast jõustub viimane etapp, millega vandetõlkide ainupädevusse jääb ka vastupidine tõlkesuund, st võõrkeelest eesti keelde. Seejärel pole notaritel enam õigust tõlkija allkirja õigsust kinnitada.

Vastavalt vandetõlgi seadusele on vandetõlk riikliku kutseeksami läbinud professionaal, kellele riik on omistanud õiguse
1) tõlkida dokumente ja kinnitada oma tõlke õigsust,
2) vajaduse korral kinnitada tõlgitava dokumendi ärakirja õigsust ning
3) vajaduse korral kinnitada arvutivõrgu kaudu kasutatavast andmekogust saadud tõlgitava dokumendi väljatrüki õigsust.

Eestis tegutseb hetkel natuke üle 30 vandetõlgi, kes tõlgivad mh eesti keelest inglise, vene, soome, rootsi, norra, saksa, prantsuse, hispaania, itaalia ja läti keelde ning vastupidi. Kui tekib vajadus tõlkida ametlik dokument keelde, mille vandetõlki Eestis ei ole, siis käib see vahenduskeele kaudu, tõlkides dokumendi Eestis näiteks inglise keelde ning seejärel sihtriigis kohalikku keelde.

Kui eelnev ülevaade tundus keeruline, siis ei tasu sellest ennast heidutada lasta. Kliendi jaoks ei muutu sellega seoses midagi. Teie saadate meile päringu ja meie otsime teile parima lahenduse.

Jääme päringuid ootama!

 


Tõlge kui tõlgendus

11.06.2014

Arusaama, et tõlge on ühtlasi tõlgendus, on tõlketeoorias edendatud juba mõnda aega. Hans-Georg Gadamer kirjutas aastal 1975: „Muidugi peab tõlge säilitama teksti tähenduse, ent et seda tuleb iga tõlkega mõista uues keeles, tuleb tähenduse õigsust igas uues tõlkes uuesti kehtestada. Sellest tulenevalt on iga tõlge tõlgendus.” Teised, näiteks Axel Bühler, on osutanud tema väljendatu pinnapealsusele, öeldes, et sedasi ei väljendata muud kui et „mõistmisele suunatud tegevus eeldab mõistmist”, Werner Koller nõudnud aga sõnastust „iga tõlge on mõningane tõlgendus”. Nüansside üle võib vaielda, ent üldprintsiibina näib küllalt ilmne, et tõlke tõlgendavus on paratamatu nähtus. Tooksin siinkohal ühe üsna lihtsa näite Kanada lastekirjaniku Marie-Louise Gay raamatust „Metsahaldjas”, kus väike poiss Sam küsib oma vanemalt õelt Stellalt: „Do butterflies eat butter?” Sõna-sõnalt on seda tõlkida lihtne: „Kas liblikad söövad võid?” Ent sedasi kaob ära algupärandi keelemäng ja loogika ning jääb arusaamatuks, millest selline küsimus on tekkinud. Loogika oleks selgem, kui tõlkida lause näiteks nii: „Kas võiliblikad söövad võid?” Võiliblika perekond on liblikaliste hulgas eesti keeles täiesti olemas, ent algupärandi suhtes oleks selline lahendus meelevaldne, sest autor ei pea kindlasti mitte silmas konkreetset liblikaliste perekonda või liiki. Ehk teisisõnu oleks selline tõlge juba tõlgendus. Tõlgendusi saaks luua teisigi, näiteks: „Kas mõned liblikad on sellepärast kollased, et nad võid söövad?” Või: „Kas liblikad söövad liblesid?” Ükskõik, millist lahendust kasutada, on selge, et tõlgendamisest siin ei pääse – ja tegu on ometigi vaid lihtsa lausega lasteraamatus. Siinkohal võib vaielda, kas tõlke tõlgendavuslikkus puudutab vaid ilukirjandust või ei pääse sellest ka näiteks seaduste tõlkimisel. Väidaksin, et absoluutset pääsu tõlgendamisest ei ole kellelgi. Erinevus ilukirjanduse ja seadusteksti vahel on vaid see, et kui esimesel juhul määrab tõlgenduskriteeriumid ja -lahendused tõlkija ainuisikuliselt, siis teisel juhul on hulk tõlgendusi kollektiivselt ette kokku lepitud. Siiski võivad ka seadusterminid eri keeltes pakkuda erinevaid semantilisi ja lingvistilisi assotsiatsioone, olgu üheks kasvõi üsna igapäevane „account”, mis võib edasi keeles olla nii arve, konto kui register, „accounting” raamatupidamine jne.

Keelemõtiskluse autor on Mathura


A&A Lingua toetab FUFFi

08.05.2014

4.–8. juunil 2014 toimub Tsiistre linamuuseumis Eesti esimene rahvusvaheline soome-ugri filmifestival FUFF, millele on oma õla alla pannud ka A&A Lingua. 

FUFF on lühifilmifestival, mille eesmärk on tekitada huvi soome-ugri mängufilmide ja eksperimentaalfilmide vastu. Festivalil linastuvad filmid, mille autorid on soome-ugri filmitegijad ja mis käsitlevad soome-ugri teemasid. Tsiistre linamuuseumi külakinos jõuab vaatajateni ligikaudu 50 filmi soome-ugri väikerahvaste – handi, vepsa, ingerisoome, udmurdi, handi, seto, mari, liivi – filmitegijatelt. Samuti linastuvad festivalil eesti, soome ja ungari lühimängufilmid ning eksperimentaalfilmide valik kogu maailmast – Koreast Saksamaani. Festivali võistlusprogrammis osalevad soome-ugri väikerahvaste filmid.

Festivali raames toimub ka stsenaristika õpituba lühimängufilmide režissööridele ja stsenaristidele. Õpituba juhendavad kirjanik Mart Kivastik Eestist ja režissöör Daniel Erdelyi Ungarist.
Kahel festivalipäeval saab lisaks filmidele nautida pärimusmuusika kontserti.

Rohkem infot:
http://www.fuff.ee/?lang=ee

Kõik see mees lõunasse!


Keel ja identiteet

20.03.2014

Enamiku inimeste jaoks on keel suhtlusvahend, ent keel on sageli ka oluline lüli inimeste personaalses ja kollektiivses identiteediloomes. Merriam-Websteri sõnaraamat annab sõnale „identiteet” (identity) kaks peamist seletust: „see, kes keegi on” ja „inimese või inimeste rühma omadused, uskumused jmt, mis muudavad teda erinevaks teistest inimestest või inimeste rühmadest”. Ka rahvusest ja rahvusriigist saab kõnelda sisuliselt vaid siis, kui rahvusel või riigil on olemas oma identiteet. Tõsi, mehhanismid, mis ühel rahvusel endale identiteeti luua aitavad, võivad eri puhkudel olla erinevad. Tiibetlastel puudub oma riik ja ka oma keelt ei kõnele mitte kõik, ent see ei takista neil omamast tugevat rahvuslikku identiteeti – selle keskmeks on religioon. Šveitslaste puhul näib identiteet olevat ennekõike poliitiline ja ajalooline küsimus: riigis, mille territoorium jaguneb ära kolme suure keele vahel, võib sellegipoolest kohata tugevat rahvuslikku eneseuhkust. Eestlaste puhul on (vähemalt lähema ajaloo kontekstis) identiteedi olulisim tekitaja ja säilitaja olnud aga just keel. Oma keel ja omakeelne kultuur olid need, mis aitasid rahval ka nõukogude võimu all säilitada lootuse ja rahvusliku eneseväärikuse. Me võisime olla okupeeritud rahvas, aga tänu omakeelsele suhtlusele ja kultuurile tundsime, et me oleme siiski rahvana olemas. Keele ja kultuuri tollase tähtsuse üheks kinnituseks on kasvõi omakeelse väärtkirjanduse tollased müüginumbrid – nende teoste lugemine oli sageli identiteediküsimus. Pärast Eesti taasiseseisvumist on need rõhuasetused hakanud millegipärast muutuma. Üha sagedamini tundub mulle, et Eestit ei määratleta enam mitte niivõrd keele ja kultuurina kui riigina – s.t. haldus- ja majandusüksusena. Pikas perspektiivis on sellel aga oluline mõju kogu meie rahvuslikule ja riiklikule enesemääratlusele. Ehk oleks siis aeg meenutada, et keel ei ole pelgalt suhtlusvahend, mida vajadusel uue ja moodsama vastu välja vahetada, vaid et keel määrabki suuresti ära, kes me nii eneste kui ka teiste jaoks maailmas oleme.

 

Keelemõtiskluse autor on Mathura


Üks, kaks, kolm ja mitu

13.01.2014

Üks 20. sajandi tänuväärsemaid piirkondi kultuuriantropoloogilisteks uuringuteks oli Uus-Guinea saar. Ikka ja jälle avastati seal uusi hõime, kelle olemasolust varem midagi ei teatud ning kes paiskasid sageli segi uurijate senised arusaamad põlisrahvaste ühiskondadest. Kultuuriantropoloogiliste leidude kõrval pakkus sealne uurimistöö ka palju huvitavat lingvistilist materjali, kuna enne, kui üht või teist hõimu uurima asuti, oli paratamatult tarvis jõuda vastastikuse kommunikatsioonini. Üks Uus-Guineas töötanud antropolooge oli ameeriklane Karl Heider, kes uuris 1960. ja 70. aastatel dani hõimu Balimi orus Indoneesia territooriumil. Dani keele kohta tegi ta paar-kolm peamist järeldust. Esiteks avastas ta, et dani keel on tohutult tegusõnakeskne. Samas piirkonnas töötanud keeleuurija Piet van der Stap on väitnud, et sellal kui nimisõnadel on dani keeles enamasti ainult üks vorm (enamasti puudub isegi ainsuse ja mitmuse erisus), võivad tegusõnad koos erinevate lõppude ja liidetega omada kokku kuni 1680 erinevat sõnakuju. Van der Stap on lausa arvanud, et dani keeles oleks võimalik suhelda ainult tegusõnade abil. Oluline on dani keele juures küsimus ka sellest, kas ja kuivõrd on keel seotud kultuuri ja eluviisiga. Heider toob näite, et dani keeles on ainult neli arvsõna: üks (magiat), kaks/paar (pete), kolm (henaken) ja palju (modok). Ometigi ei tekita see suhtluses mingit segadust, sest danide ühiskonnas puudub vajadus üldistada – isegi koduloomi pole kellelgi nii suurel hulgal, et neid poleks võimalik teineteisest eristada ja ükshaaval meeles hoida. Samuti panid antropoloogid tähele, et dani keeles puuduvad võrdlusastmed – seik, mis iseloomustab hästi konkurentsi puudumist nende maailmapildis. Võib kujutleda, milliseid raskusi pakuks keele selline eripära tõlkijale. Dani keelest ei ole küll minu teada kunagi midagi eesti keelde tõlgitud ja on õigupoolest kaheldav, et selline vajadus kunagi tekiks. Küll aga annab see keel põnevat teoreetilist mõtteainet keelte eripalgelisusest.

 

Keelemõtiskluse autor on Mathura