Miä vahtsõt

Iga inimene, kes on tegelenud keele ja tõlkimisega, on küllap avastanud, et üks või teine keel ei ole pelgalt üks võimalik viis millegi väljendamiseks, vaid et iga keel loob inimeses oma ainulaadseid teadlikke ja alateadlikke assotsiatsioone. Nii seob eesti keel hinge hingamisega (olemas on koguni „hinge õhk” ja surija läheb „hingusele”) ja au aususega (aus olemine tähendab korraga ka „au sees” olemist). Kedagi teretades soovime talle ühtlasi head tervist ja kellegagi hüvasti jättes nägemist. Kedagi „heasse kohta” saates soovitame tal aga nii mõnigi kord minna metsa. Kõik need on alateadlikud vihjed teatavast maailmanägemusest.

Veel selgem on seos sõna „rohi” kahe eri tähenduse vahel, sest meie esivanemate maailmas oli üht või teist laadi „rohi” ehk taim enamasti ainus „rohi” ehk abi haiguse vastu. Sarnast assotsiatsiooni looduse ja ravimise vahel võib aduda vene keele sõnas „травка”, aga miks mitte ka leedu keeles, kus sõnaga „medicina” (meditsiin) seostub kõlaliselt sõnaga „medis” (puu). Paljudes keeltes säärane assotsiatsioon puudub ning küllap on see sellevõrra nende keelte kõnelejate jaoks ka mõtteliselt nõrgem, sest ühel või teisel määral mõjutab keel paratamatult seda, kuidas me maailma mõtestame.

On arvatud, et mitmeid keeli oskava inimese mõttemaailm on mitmekesisem ja paindlikum kui ükskeelsel inimesel. Ent ka ühe keele piires on oluline inimese keeleoskuse ja sõnavara ulatus. Keel on asjade ja nähtuste nimetaja; mida vähemaid nähtusi me suudame nimetada, seda vähem neid meie isiklikus reaalsuses ka eksisteerib. Mida vähem me suudame väljendada nüansse, seda tõenäolisem on, et me ei oska neid enda jaoks eristada või tajuda. Seepärast viib keele vaesumine inimest ja rahvast mitte ainult kultuurilise vaesumiseni, vaid terve maailmapildi ahenemiseni.

Tõsi, on mõistetav, et pidevalt muutuvas maailmas tekivad üha uued esemed ja nähtused, mida on vaja nimetada, sellal kui teised oma olulisuse minetavad. Paljud meie vanavanemate tarbeesemed (kirn, äke, luisk, suga) ei oma meie jaoks enam mingit otstarvet, võimalik isegi, et me pole neid oma käega katsunud ega oma silmaga näinud. Siiski aitame me neid sõnu tundes keelel täita oma sügavat kultuurimälu säilitaja funktsiooni, aitame keelel enestele meelde tuletada, kust oleme tulnud ja millise tee läbi käinud. Seeläbi õnnestub meil ehk paremini hinnata ka seda, kuhu meil oleks mõtet edaspidi teel olla, ühe keele, kultuuri, rahva esindajatena.

Keelemõtiskluse autor on Mathura

Mida tähendab rahvalauludes korduv „kaske, kaske”? Kas see tähendab kaske? Võibolla tähendab ka kaske, ja kaske ta ju tähendab (või mida muud, kui kaske, tähendab sõna „kaske”), aga kaske ta ju ei tähenda. Kui „kaske” ei tähenda kaske, mida siis? Kas siin on mingi salakeel, mingi teine kindel objekt, mida silmas peetakse? Ei ole. Hea küll, ütleme et „kaskel” on siin hoopis koht rütmistruktuuris, sest selline „kaske”, mis kaske ei tähenda, esinebki vaid (rahva)laulus. Tema tähendust tuleb mõista kui meetrumi organiseerimise printsiipi. Aga ikkagi, tal on ju oma emotsionaalne sisu. Kas see emotsionaalne sisu on seotud vaid rütmiga? Ja isegi kui on, kas see sisu on ka lauljatel tajutud kui (vaid) rütmi organiseeriv sisu? Ma ei tea, aga mulle tundub, et ei ole.

Jätame „kaske”, nüüd korraks sinnapaika ja küsime, mida tähendab „alleaa”? „Alleaaga” oleme ikka juba püsti hädas. „Alleaa” ei tähenda ju mitte midagi, aga see sõna on me keeles ja kultuuris olemas, on täiesti kindlal kohal ja ta ju tähendab midagi. „Alleaa” on ikkagi „alleaa”, see ei ole mingi ei tea mis suvaline (mingi teine) asi.

Võibolla on „kaske, kaske” ja „alleaa, alleaa” hüüdmised. Muidugi on nad hüüdmised. Nad ju esinevad laulus kuidagi hüüdmisele sarnaselt. See on nii elementaarne, et seda ei panegi tähele. Aga hüüdmine ise ei ole kindlasti vaid rütmistruktuuri element. Kusjuures need „kaske” ja „alleaa” on ka kuidagi erinevad hüüdmised.

Märkigem, et laulus esinevad need sõna ikka (struktureeriva) kordusena, seda nime(?) või hüüdmist korratakse ka tema enda kõrval.

Mõned veel mäletavad kuidas karjamaalt näiteks lambaid kutsutakse. Ei hüüta „ute”! Ikka „ute, ute”! Selline hüüdmine või kutsumine käib ikka kordusena.

Rahvas tegi, rahvas teab. Teab täpselt nii, nagu tegi. Aga lihtne on ette kujutada, et nii „kaske, kaske”, kui „alleaa, alleaa”, on hüütud ja lauldud koos teadmisega sellest maastikust, kus ollakse. Ruumi peab olema, hääl peab ulatuma. Peab ulatuma metsani ja kaugemale veel, võibolla tuleb tagasi ka veel kajana.
Ei ole linnas „alleaale” kohta. „Kaske, kaskele,” niisamuti. Kuigi laulule ju ometi on. Tundub loomulik mõelda, et „kaske, kaske” ja „alleaa, alleaa” mõõdavad laotust. Mõõdavad laotust ja hüüavad laotust, mis on siinsamas ja kohal. Seda laotust mis ümbritseb ja on siin. Kui ikka „ema viis hälli heinamaale”, siis „alleaa, alleaa“, on ka see oma maa, laotus hälli ümber. Ja sellisel hüüdmisel on oma koht just laulus. Ja nõnda on nende tähendus seotud selle ruumiga mis on, mis ümbritseb, mis laotub, mis kajab. Selle ruumi tunnistamise, sellest üle hüüdmise ja vast ka selle hoidmisega.

Olgu kuidas on. Küll on meil ilus kultuur! Meil on „alleaa”!

Sa saad seda hüüda ja laulda, sa tead mis see on ja traditsioonilises mõttes ei tähenda see midagi, aga tähendab ometi ja seletada seda niimoodi ei saagi ära.

Keelemõtiskluse autor on Donald Tomberg

Juba nädalapäevad tagasi lisandus A&A Lingua kodulehe keelevalikusse tore täiendus – nüüd on seda võimalik lugeda ka võru keeles. Ootamatu valik pealinnas tegutseva büroo kohta? Mitte päris. Mitmed meie tõlkijad ja toimetajad teevad kaugtööd ja elavad ise Lõuna-Eesti metsade ja mägede keskel. Ühtlasi arendab A&A Lingua reklaami- ja kultuuritekstide toimetaja Kristina Remmel Võrumaal omaalgatuslikult loodud linamuuseumi, kus ta on korraldanud erinevaid pärandkultuuri õpitubasid ja kursuseid. Kõigi nende asjaolude kokkulangemisel tundus olevat tore mõte killuke võru keelt ka pealinna tuua.

Veebilehe tõlkis võru keele edendaja Sulev Iva.

Head lugemist!

Käisime esmaspäeval, 18. veebruaril Tõlkebüroode Liidu (ETBL) missioonikonverentsil „Tõlgitud maine”, mille üks kaaskorraldaja oli ka A&A Lingua. Baltika Moelaval toimunud konverentsi eesmärk oli väärtustada kvaliteetset tõlketeenust ja selgitada klientidele, kuidas hea tõlge aitab kaasa ettevõtete ärieesmärkide saavutamisele.

Viimasel ajal on tõlketurul olnud väga tugev konkurents. Palju on vabakutselisi tõlkijaid, kes pakuvad oma teenust otse kliendile, kuid ei suuda tagada teenuse piisavat kvaliteeti. Tõlkesektori maht Eestis on orienteeruvalt 19 miljonit eurot aastas. Tõlkebüroode Liidu bürood hõlmavad sellest ca 30%, kuid tasub arvestada, et väiksemad bürood teevad suurematele allhanget ja nii on ETBLi tegelik osa siiski suurem.

Siiani tunda andva masuga kaasnes märkimisväärne hinnasurve, kuid näib, et nüüdseks on tõlketurg teatava tasakaalu saavutanud. Hinnad on viimaste aastate jooksul 15–20% võrra langenud, kuid selle kõrval on tööjõukulud ainult kasvanud. ETBL usub siiski, et kõige paremaid tõlkeid pakuvad tõlkebürood, kellel on paika pandud kvaliteedi tagamise protseduurid, kus tõlkijad on väljaõppinud spetsialistid ja tekste toimetatakse. Kõik need on Tõlkebüroode Liitu kuulumise eeltingimused.

ETBLi kümnenda sünnipäeva auks korraldatud konverentsil käsitleti tõlketeenust mitme nurga alt. Tunnustatud suhtekorraldaja Aune Past rääkis oma ettekandes, kui oluline on ettevõtte hea maine klientide ja koostööpartneritega suhtlemisel. Elame imagopõhises maailmas, kus otsustamisel mängivad üha suuremat rolli emotsionaalsed kaalutlused. Ettevõtte kirjaliku suhtluse tase mängib selle maine kujunemisel olulist rolli. SEB Panga kliendikommunikatsiooni juht Liis Narusk rõhutaski, et kliendiga suhtlemisel on korrektne keelekasutus üks olulisemaid lugupidamise avaldamise vorme. Hea teenus on ka rahaline võit ning vastupidi – halb tõlge võib endaga kaasa tuua täiendavaid kulusid. Halvasti koostatud või ebaselgelt tõlgitud tekst tekitab kliendis segadust ning näiteks pangatöös näeb selle tagajärgi kohe ka klienditelefonile tehtud päringute arvu kasvus.

Sarnase näite tõi ka terminoloog ja toimetaja Karin Kaldamäe. Tihti tegelevad ettevõtetes tõlketekstide tellimise ja selle kvaliteedi kontrollimisega tippspetsialistid. Odavalt saadud tõlke parandamine võib sellega tegeleva spetsialisti tunnitasu arvestades märgatavalt kallimaks minna kui kohe tunnustatud tõlkebüroost tellimine. Oma ettekandes toonitas Kaldamäe tõlkebüroo ja kliendi koostöö olulisust heade tõlgete saamiseks. Ning terminoloogina tõi ta välja, et kõige suuremat tähelepanu tuleb pöörata täpsele terminoloogiale, sest ühte lauset võib sõnastada mitmel moel, ilma et tähendus muutuks, kuid terminid peavad olema täpsed.

Konverentsilt jäi kõlama mõte, et tõlkebürood peaksid näitama klientide harimisel initsiatiivi ning andma rohkem nõu, kuidas parima tulemuseni jõuda. Klient omakorda peaks tõlketööd tellides arvestama töö teostaja tausta ja senise kogemusega ning olema valmis hea teenuse eest vastavalt ka tasuma. Konverents käsitles tõlkebüroode jaoks väga olulist teemat ja tekitas hulgaliselt mõtteid – jääme järgmist ootama!

Jaanuari alguses sõlmis A&A Lingua tõlketeenuse osutamise lepingu Kaitseministeeriumiga, kellega oleme juba mitu aastat koostööd teinud. Allkirjastamisel on ka leping Tallinna Tehnikaülikooliga. Ootame tegusat aastat!