Üks 20. sajandi tänuväärsemaid piirkondi kultuuriantropoloogilisteks uuringuteks oli Uus-Guinea saar. Ikka ja jälle avastati seal uusi hõime, kelle olemasolust varem midagi ei teatud ning kes paiskasid sageli segi uurijate senised arusaamad põlisrahvaste ühiskondadest. Kultuuriantropoloogiliste leidude kõrval pakkus sealne uurimistöö ka palju huvitavat lingvistilist materjali, kuna enne, kui üht või teist hõimu uurima asuti, oli paratamatult tarvis jõuda vastastikuse kommunikatsioonini. Üks Uus-Guineas töötanud antropolooge oli ameeriklane Karl Heider, kes uuris 1960. ja 70. aastatel dani hõimu Balimi orus Indoneesia territooriumil. Dani keele kohta tegi ta paar-kolm peamist järeldust. Esiteks avastas ta, et dani keel on tohutult tegusõnakeskne. Samas piirkonnas töötanud keeleuurija Piet van der Stap on väitnud, et sellal kui nimisõnadel on dani keeles enamasti ainult üks vorm (enamasti puudub isegi ainsuse ja mitmuse erisus), võivad tegusõnad koos erinevate lõppude ja liidetega omada kokku kuni 1680 erinevat sõnakuju. Van der Stap on lausa arvanud, et dani keeles oleks võimalik suhelda ainult tegusõnade abil. Oluline on dani keele juures küsimus ka sellest, kas ja kuivõrd on keel seotud kultuuri ja eluviisiga. Heider toob näite, et dani keeles on ainult neli arvsõna: üks (magiat), kaks/paar (pete), kolm (henaken) ja palju (modok). Ometigi ei tekita see suhtluses mingit segadust, sest danide ühiskonnas puudub vajadus üldistada – isegi koduloomi pole kellelgi nii suurel hulgal, et neid poleks võimalik teineteisest eristada ja ükshaaval meeles hoida. Samuti panid antropoloogid tähele, et dani keeles puuduvad võrdlusastmed – seik, mis iseloomustab hästi konkurentsi puudumist nende maailmapildis. Võib kujutleda, milliseid raskusi pakuks keele selline eripära tõlkijale. Dani keelest ei ole küll minu teada kunagi midagi eesti keelde tõlgitud ja on õigupoolest kaheldav, et selline vajadus kunagi tekiks. Küll aga annab see keel põnevat teoreetilist mõtteainet keelte eripalgelisusest.
Keelemõtiskluse autor on Mathura
