Blogi & uudised

Esimesena Eestis vastame uue standardi EN ISO 17100:2015 nõuetele

09.12.2015

Novembris läbis A&A Lingua edukalt Metrosert ASi tehtud sertifitseerimisauditi ning vastab nüüd esimesena Eesti tõlkebüroodest uues Euroopa tõlketeenuse standardis EN ISO 17100:2015 esitatud nõuetele. Kirjaliku tõlketeenuse sertifitseerimine kinnitab meie personali professionaalsust, läbipaistvat projektijuhtimist ja kõrgetasemelist tõlketööd. Sertifikaat väljastati 23. novembril 2015.

A&A Lingua kirjalik tõlketeenus on olnud sertifitseeritud vastavalt eelmisele Euroopa tõlketeenuse kvaliteedistandardile EN 15038:2006 juba alates 23. novembrist 2009.


Millest tõlge koosneb

12.05.2015

Mõtlesin ükspäev, mida üks ilukirjanduse tõlkija tegelikult tõlgib. Tundub üsna ilmne, et niipea kui suunduda kaugemale tehnilisest tõlkest, ei seisne tõlkimine mitte enam ainult teksti semantilise tähenduse edastamises. Tõlkija ees seisab teisigi ülesandeid. Pakun alljärgnevalt välja ühe võimaliku jaotuse tõlke „koostisosadest”. 1) Semantiline tähendus. Tõlkija peab aru saama, mida algupärane tekst sisuliselt tähendab. 2) Ent ühtviisi oluline võib olla autori stiil. Hemingway oli näiteks kuulus oma lühikeste lausete poolest. Mõned autorid on rõhutanud piibellikku ja-sõna lausete alguses. Kui sama stiili tõlkes mitte järgida, võib tulemus olla küll tähenduslikult korrektne, ent tema mõju on erinev kui algupärandil. Mida meisterlikum on teos, seda vähem on selle vorm pelgalt vorm, vaid hakkab kandma ka sisulist kaalu. 3) Eirata ei saa sõnavara tähtsust. Ei ole päris üks ja sama, kas öelda „ütles”, „kõneles”, „hüüdis”, „hõikas”, „teatas”, „kuulutas”, kuigi nende põhitähendus on sarnane. Autor võib kasutada ebatavalist, arhailist või hoopis kõnekeelset sõnavara. Ei piisa, kui leida neile tähenduslik vaste – vaste peab jääma samasse sõnavara kategooriasse. Hea tõlge ei vaesustada algupärandi sõnavara, aga samas ei ürita see ka muuta sõnavara palju külluslikumaks. 4) Tihtipeale on oluline ka autori hääl. Hääle all pean silmas tema tooni, tema olekut, seda, millega ta lugejat kõnetab. Hääl võib olla vaikne või vali, julge või kõhklev, noor või elukogenud, otsiv või otsustav, jne. See väljendub ennekõike teksti tundes ja autori võimes keele võimalusi vastava tunde edastamiseks ära kasutada. 5) Oluline võib olla aga ka teksti meeleolu, seisund. See ei ole ainult autori hääl, mida tõlkijal on vaja ära tunda, vaid ka seda meeleolu, mida autor on kõiki eeltoodud vahendeid kasutades üritanud edastada. Üks tõlkimise võtmeid on ära tunda, milline nimetatud elementidest on ühes või teises tekstis olulisem kui teised. Kõik muu joondub selle järgi.

Keelemõtiskluse autor on Mathura


Kuidas tõlkida murret?

13.04.2015

Murdekeelse teksti tõlkimine on midagi, mida tehnilise või juriidilise tõlke vallas tuleb ette üliharva. Ilukirjanduses võib seda siiski esineda. Enamasti on tõlkija ülesanne siin tavapärane: tekst tuleb vahendada lähtekeelest sihtkeelde, nt murdekeelest kirjakeelde. Keerulisem on lugu siis, kui autori otsus kasutada just murdekeelt kannab eraldi sõnumit. Nii kasutab näiteks Kariibi luuletaja Derek Walcott luuletuses „Sainte Lucie” kreooli, et anda kohalikele taimedele, puudele ja lindudele illustratiivsemaid nimesid. Luuletuses „Akaatsiapuud” („The Acacia Trees”) on tema kreoolil aga teine eesmärk: selle kõneleja väljendab oma sotsiaalselt madalamat positsiooni välismaalastest turistide ees. Mõlemal puhul osa luuletusest kirjutatud n-ö kirjakeeles, osa aga murdes. Sellist teksti tõlkides on oluline edastada mitte ainult teksti tähendust, vaid märkida ära ka teksti eemaldumine kirjakeelest. Üks võimalusi selleks oleks kasutada ka sihtkeeles murret või siis (eriti viimase näite puhul) rakendada lihtsustatud, kõnekeelseid keelevorme. Eestis on murdekeelset luulet teiste hulgas kirjutanud Jaan Kaplinski. Kui neid tõlkida, kas siis tuleks ka sihtkeeles kasutada murret, nt kreooli? Usun, et kui seda teha ühtede kaante vahel Kaplinski teiste, n-ö kirjakeelsete luuletustega, võiks seda varianti kaaluda. Veel üks näide. Ain Kaalep märgib oma päevaraamatus „Kodu kõikjal kaasas”, et Antiik-Kreekas kõnelesid tragöödiate üksiktegelased ja koor eri murretes. Ta kaalub selle eristuse välja toomist ka tõlkes: „Kas me oleme neid õnnelikke rahvaid, kes eri elamuspiirkondi võivad tähistada eri keelekujuga? Paratamatult viib mõte antiiksesse Kreekasse, kus tragöödia koorilaulud esitati dooria, dialoogid aga joonia murdes.” Kokkuvõttes võib öelda, et murdekeeles kirjutatud tekstide tõlkimine on tõlkija jaoks ebatavaline, ent põnev ülesanne. Tõlkijal on võimalus loominguliselt otsustada, kas ja kuidas algupärandi murdelisust esile tuua.

Keelemõtiskluse autor on Mathura


ETBLi koostöökonverents

20.01.2015

2014. aasta oktoobrikuus toimus Tallinnas järjekorras teine Eesti Tõlkebüroode Liidu konverents, kus astus ettekandega üles ka Merit Altrov A&A Linguast. Merit tutvustas valdavalt noortest tõlkijatest koosnevale auditooriumile tõlkijate värbamise protsessi ETBLi liikmesbüroodes ja selgitas muuhulgas, milline pädevus peab tõlkijal Euroopa tõlkestandardi järgi olema.

Konverents oligi seekord suunatud peamiselt tõlkevaldkonnas tegutsevatele inimestele ja ettevõtetele, et elavdada omavahelist suhtlust, jagada kogemusi ning leida selle kaudu häid lahendusi kogu valdkonna edendamiseks. Konverentsist võttis osa üle 140 huvilise. Lisaks ettekannetele ja töötubadele peeti kiirkohting, et uute kontaktide loomist veel enam hõlbustada.

Täpsemalt ETBLi kodulehelt.


Üks sõna ütleb rohkem kui …

16.01.2015

20. sajandi algupoolel tegutsenud ameerika keeleteadlane Edward Sapir oli üks neid, kes üritas keeli klassifitseerida selle alusel, kui palju morfeeme (tähenduselemente) suudab üks sõna keeles kanda. Näiteks eesti keele kõnelejatena teame, et sõna saab täiendada ja täpsustada erinevate liidete ja lõppudega – „temagagi oli tore matkata”. Paljudes keeltes on selline võimalus piiratud või puudub. Antud näidet inglise keelde tõlkides läheks näiteks vaja hulga rohkem sõnu: „Even he was nice to hike with”. Soome keeles on võimalused ühe sõnaga palju ära öelda veel natuke suuremad – nimisõnasse saab lisada ka näiteks küsimuse ja omistuse: „koirattanikokaan” („kas ka ilma minu koerata mitte...?”). Ent see pole kaugeltki piir: eskimo ja aleuudi keelte pakutavad võimalusel on selles osas veelgi kaugeleulatuvamad. Nõnda saab näiteks nunavut-inuktituti keeles ühe sõnaga ära öelda terve lause: „Ma ei kuule väga hästi”. „Tusaatsiarunnanngittualuujunga.” Kalaallisuti (grööni) keelest võib aga tuua seesuguse näite: „Nuanneqateqanngilaq.” „Temale pole lahkuses võrdset.” Teoreetiliselt võib üks sõna võtta kümneid, isegi sadu liiteid. Mida tähendab selline fenomen tõlkijale? Tähenduse edastamist see otseselt ei raskenda: selle väljendamiseks kulub lihtsalt rohkem sõnu. Raskem väljakutse seisab ilukirjanduse tõlkija ees, kui ta tahab edasi anda ka algkeele rütmi, meloodiat või tunnetust. Kui näiteks eeldada, et poeesia üks omadusi on öelda võimalikult palju võimalikult väheste sõnadega, tuleb inuiti keeli pidada väga poeetilisteks. Kui uskuda eelmainitud Edward Sapiri ja tema kolleegi Benjamin Whorfi, siis tuleb uskuda, et keele grammatiline struktuur mõjutab ta selle kõneleja maailma tajumise viisi. Ehk on eskimo ja aleuudi keelte kõnelejate jaoks maailmas lihtsalt kõik omavahel tihedalt seotud? Et seda teises keeles edasi anda, nõuab tõlkijalt nii head keeletaju kui ka oskust vaadata maailma kui sellist üsna erinevate silmade läbi.

Keelemõtiskluse autor on Mathura