Kuidas tõlkida murret?

12.05.2015

Murdekeelse teksti tõlkimine on midagi, mida tehnilise või juriidilise tõlke vallas tuleb ette üliharva. Ilukirjanduses võib seda siiski esineda. Enamasti on tõlkija ülesanne siin tavapärane: tekst tuleb vahendada lähtekeelest sihtkeelde, nt murdekeelest kirjakeelde. Keerulisem on lugu siis, kui autori otsus kasutada just murdekeelt kannab eraldi sõnumit. Nii kasutab näiteks Kariibi luuletaja Derek Walcott luuletuses „Sainte Lucie” kreooli, et anda kohalikele taimedele, puudele ja lindudele illustratiivsemaid nimesid. Luuletuses „Akaatsiapuud” („The Acacia Trees”) on tema kreoolil aga teine eesmärk: selle kõneleja väljendab oma sotsiaalselt madalamat positsiooni välismaalastest turistide ees. Mõlemal puhul osa luuletusest kirjutatud n-ö kirjakeeles, osa aga murdes. Sellist teksti tõlkides on oluline edastada mitte ainult teksti tähendust, vaid märkida ära ka teksti eemaldumine kirjakeelest. Üks võimalusi selleks oleks kasutada ka sihtkeeles murret või siis (eriti viimase näite puhul) rakendada lihtsustatud, kõnekeelseid keelevorme. Eestis on murdekeelset luulet teiste hulgas kirjutanud Jaan Kaplinski. Kui neid tõlkida, kas siis tuleks ka sihtkeeles kasutada murret, nt kreooli? Usun, et kui seda teha ühtede kaante vahel Kaplinski teiste, n-ö kirjakeelsete luuletustega, võiks seda varianti kaaluda. Veel üks näide. Ain Kaalep märgib oma päevaraamatus „Kodu kõikjal kaasas”, et Antiik-Kreekas kõnelesid tragöödiate üksiktegelased ja koor eri murretes. Ta kaalub selle eristuse välja toomist ka tõlkes: „Kas me oleme neid õnnelikke rahvaid, kes eri elamuspiirkondi võivad tähistada eri keelekujuga? Paratamatult viib mõte antiiksesse Kreekasse, kus tragöödia koorilaulud esitati dooria, dialoogid aga joonia murdes.” Kokkuvõttes võib öelda, et murdekeeles kirjutatud tekstide tõlkimine on tõlkija jaoks ebatavaline, ent põnev ülesanne. Tõlkijal on võimalus loominguliselt otsustada, kas ja kuidas algupärandi murdelisust esile tuua.

Keelemõtiskluse autor on Mathura