Mõtlesin ükspäev, mida üks ilukirjanduse tõlkija tegelikult tõlgib. Tundub üsna ilmne, et niipea kui suunduda kaugemale tehnilisest tõlkest, ei seisne tõlkimine mitte enam ainult teksti semantilise tähenduse edastamises. Tõlkija ees seisab teisigi ülesandeid. Pakun alljärgnevalt välja ühe võimaliku jaotuse tõlke „koostisosadest”. 1) Semantiline tähendus. Tõlkija peab aru saama, mida algupärane tekst sisuliselt tähendab. 2) Ent ühtviisi oluline võib olla autori stiil. Hemingway oli näiteks kuulus oma lühikeste lausete poolest. Mõned autorid on rõhutanud piibellikku ja-sõna lausete alguses. Kui sama stiili tõlkes mitte järgida, võib tulemus olla küll tähenduslikult korrektne, ent tema mõju on erinev kui algupärandil. Mida meisterlikum on teos, seda vähem on selle vorm pelgalt vorm, vaid hakkab kandma ka sisulist kaalu. 3) Eirata ei saa sõnavara tähtsust. Ei ole päris üks ja sama, kas öelda „ütles”, „kõneles”, „hüüdis”, „hõikas”, „teatas”, „kuulutas”, kuigi nende põhitähendus on sarnane. Autor võib kasutada ebatavalist, arhailist või hoopis kõnekeelset sõnavara. Ei piisa, kui leida neile tähenduslik vaste – vaste peab jääma samasse sõnavara kategooriasse. Hea tõlge ei vaesustada algupärandi sõnavara, aga samas ei ürita see ka muuta sõnavara palju külluslikumaks. 4) Tihtipeale on oluline ka autori hääl. Hääle all pean silmas tema tooni, tema olekut, seda, millega ta lugejat kõnetab. Hääl võib olla vaikne või vali, julge või kõhklev, noor või elukogenud, otsiv või otsustav, jne. See väljendub ennekõike teksti tundes ja autori võimes keele võimalusi vastava tunde edastamiseks ära kasutada. 5) Oluline võib olla aga ka teksti meeleolu, seisund. See ei ole ainult autori hääl, mida tõlkijal on vaja ära tunda, vaid ka seda meeleolu, mida autor on kõiki eeltoodud vahendeid kasutades üritanud edastada. Üks tõlkimise võtmeid on ära tunda, milline nimetatud elementidest on ühes või teises tekstis olulisem kui teised. Kõik muu joondub selle järgi.
Keelemõtiskluse autor on Mathura
